Meil on kõikidel omad kiiksud. Minu kõige suuremaks kiiksuks on korrapära. Näiteks kodus peavad mul kõik toidunõud kapis olema seatud suuruse järjekorras. Ma tean täpselt, mitu taldrikut mingit suurust meil on ja vastavalt sellele sean nõud masinast kappi ritta. Kui abikaasa paneb taldrikud teistsugusesse järjestusse, siis see riivab silma. Sama korrapära proovin ma sisse seada ka oma tööd tehes. Olen erialalt raamatupidaja ja mul on selleks tehtud kohe enesekontrollitabel, mille järgi siis hakkan erinevaid toiminguid tegema jne. See on minu nn turvatagala, mis kindlustab selle, et asjad “laualt maha” ei kukuks. Neid asju nimetaksin ma (nüüd) kõrgeteks standarditeks ja nende pidev nõudmine endalt ei ole minu jaoks sama, mis perfektsionism. Miks? Sellepärast, et ma luban vaatamata sellele korrapära nõudele endale kõrvalekaldeid ja ei lange masendusse, kui kõik ei lähe või ei ole nii nagu harjumuspäraselt.
Näiteks, kui mul abikaasa panebki taldrikud valesti ritta, siis ma lihtsalt tõstan ise asjad ümber ja probleem lahendatud. Sama on mu igapäevatöös enesekontrolli tabeliga. Isegi, kui mul on esimeses järjekorras vaja teha palgaarvestus ja alles seejärel ostuarved sisestada, siis sellest ei ole midagi hullu, kui ma sisestan ostuarved enne ja seejärel teen alles palgaarvestuse jne. Peaasi, et kõik tööd saaks tehtud õigel ajal.
M. Forleo “Kõik on välja mõeldav”
Varem pidasin ma enda harjumust ja käitumist perfektsionismiks. Seejärel kingiti mulle raamat “Kõik on välja mõeldav” ja ma tajusin, kui valesti ma asju enda jaoks nimetanud olin. Peale Marie Forleo raamatu lugemist, muutus oluliselt minu suhtumine väljendisse perfektsionism. Marie kirjeldab, et kõrged standardid ja perfektsionism erinevad teineteisest, sest esimene nendest on tervislik ja motiveeriv tunne. Viimane aga üldjuhul mittetoimiv ja frustreeriv. Ta ütleb, et perfektsionism on seotud pigem hirmu kui kõrgete standarditega ning ma olen sellega täiesti nõus. Inimene, kes otsib taga täiuslikkust (mida muide ei ole üldse olemas), kardab üldjuhul läbi kukkuda. Neil on hirm näida rumal, hirm hukkamõistu ja naeruvääristamise ees.
Seega, kui me soovime hakata tegema midagi uut, siis ainuke, mida me selle heaks teha saame, on omandada uusi teadmisi ja pühendada aega enda arengusse. Uskumus, et millegi saavutamiseks puudub meil see “miski”, on ilmselgelt enese petmine. Kõik oskavad midagi ja kui see midagi üles leida ning seda arendada… Ükskõik, mida me teha ei soovi, siis protsess on see, mille käigus me kasvame ja areneme. Üldjuhul saavutab toode/teenus parima versiooni endast alles koos tarbijatega. Üks inimene või inimeste grupp ei suuda nagunii ette näha kõiki olulisi nüansse. Loota, et ma viin turule perfektse toote või teenuse, on veidi naiivne. Seega HAKKA PIHTA ja sa kasvad oluliselt rohkem, kui ainult teooriat puredes. Lisaks saad toodet ja teenust ajas alati täiustada ning nagu varemgi mainisin, tarbijatega koos täiustub toode/teenus kindlasti kõige paremini selliseks, mida tarbija tegelikult vajab.
0 Comments