Mul ei ole aega!

Kes meist ei oleks vahel (või pidevalt) tundnud, et meie päevad jäävad liiga lühikeseks, et kõik asjad saaksid tehtud. Meil on justkui kogu aeg mingisugused tegemised, millega me oma aja sisustame. Pidevalt kiirustame ja pingutame elu eest, et jõuaks rohkem….  Ja siis mingil hetkel ikkagi tekib tunne, et millegi poolelioleva lõpetamiseks või uue asja alustamise jaoks nagu ei jätkuks üldse aega. Mul ei ole aega…

Tegelikkuses on aga nii, et AEG on reaalselt ainuke ressurss meie kõikide elus, mida on igale inimesele jagatud sama palju. Meile kõigile on antud igas päevas täpselt 24 tundi, nädalas seitse päeva ja aastas kolmsada kuuskümmend viis päeva. Seega algbaas selle ressursi puhul on igal inimesel võrdne. See, kuidas me selle sisustame, sõltub ainult ja ainult meist endist ning aja sisustamise elementidest sõltub see, millised on tulemused meie elus.

Aja kasutamise puhul on tegu ainult prioriteetide paika panemisega. Kui me ütleme, et meil ei ole aega, siis ma ei ole sellega päris nõus. Meil on aega, kui me seda tahame. Küsimus on pigem selles, kas me tahame sellele tegevusele oma aega kulutada. Mida ma sellega silmas pean? Toon ühe lihtsa näite, mis piltlikustab mu mõtte ning mida saab üle kanda kõikidesse eluvaldkondadesse. Minu tutvusringkonnas ei ole lugemine eriti populaarne tegevus. Üsna tihti kuulen selle kohta, et mul ei ole lugemiseks aega. Samas vaatad, kuidas nendel samadel inimestel on aega sotsiaalmeedias oma aega kulutada. Seega aega nagu siiski ju oleks? Nad lihtsalt peavad facebookis, instagrammis vms kohas oma aja kulutamist prioriteetsemaks, kui raamatute lugemist. Küsimus on ainult asjade tähtsuse järjekorda seadmises. Ma kas võtan kätte facebooki scrollimiseks telefoni või telefoni asemel pigem raamatu, mida lugeda ja millega siis enda teadmistepagasit suurendada. Lihtsalt prioriteedid.

Tegelikkus?

Seega minu meelest oleks ausam vastus toodud näitele, et ma ei viitsi/taha raamatuid lugeda, mitte see, et mul ei ole selleks aega. Tegelikult peaks sellist ausama küsimuse küsimise ette võtma iga kord, kui kuuled end ütlemast, et mul ei ole aega. Näiteks, keegi tuttav kutsub külla ja sa vastad, et sul ei ole selleks aega. Ma pigem küsiks nii, kas ma tahan sellele inimesele külla minna? See oleks õigem ja ausam, sest iga asja tegemine või mitte tegemine sõltub sellest, kas me päriselt tahame seda enda päeva mahutada või mitte. Kui on tõsine soov, siis tegelikult leitakse selleks ka aeg. Kui tahtmist ei ole, siis me aega ei leia ja ilmselt need tegevused ka kunagi aset ei leia. Aeg on ja jääb alati olema meie päevades sama kogusega ressursiks.

Lihtsustatult ütleks, et mul ei ole aega on võrdne sellega midama ei taha teha või mida ma ei viitsi teha või see pole minu jaoks piisavalt tähtis vms.